India: poolikute asjade paradiis

Mõne aasta eest uuendati ja ehitati siin minu kodu lähedal kergliiklusteid. Olin väga häiritud, sest ratastele mõeldud teede üleminekud tehti lohakalt ja hüpekatega. Ehk siis teed on, aga sõita ikka ei saa, sest iga ristmiku peal tuleb kõva põrutus.
Kurtsin palju, sest Indias ei olnud ma ju veel käinud.

Tavapärane hoolikalt tehtud tee, mis lõppeb suvalises kohas keset muru.

India: mida siin siis süüa?

"Teed või kohvi, madam?"
"Jaa, teed! Kas ma saaksin ühe masala tee?"
"Mäh?"
"Tee? Masala?"
"(Arusaamatu vadin).)
"Just, seesama!"

India: kust nad selliseid urkaid saavad?

Palolem

Lõuna-Goas asuv Palolemi rand on üle ilma kuulus koht. Ühel päeval asume kohalike bussidega sinna teele. Olen põnevil. Öö rannahütis tundub mulle tore ja ihaldusväärne.

Rand on tõesti kena. See on tore kaar kaljude ja saarekeste vahel ning randa ääristab tihe palmitukk.
Aga need hütid! Tule taevas appi!

Hütid on vineerist ja teab millest kokku klopsitud koledad majakesed, tihedalt üksteise kõrval, aktsendiks uskumatult oskamatu torutöö!

India: madam, te kaotasite oma raha!

Tähistame Margao rongijaamas edukat piletiostu pildistamisega. Koos mobiiliga tõmban taskust välja puntra kohalikku raha, kuid ei märka seda. Pöördun minema ja siis jookseb üks noormees sabast välja - madam, te kaotasite oma raha! Järjekord vangutab etteheitvalt pead!

India: Davai, madam, lets go!

Püksid, madam?

Seisame ööturul. See on rahvast täis, kuid kauplemine ei lähe. Müüjad on tasunud koha eest kõrge hinna ning muutuvad iga minutiga meeleheitlikumaks. Miks keegi midagi ei osta?

Mulle ei meeldi turu õhkkond esimesest hetkest. See on ahne ja pinev. Ma ei soovi sellesse panustada. Siiski, harjumuse jõud on suur - oleme ju suhtlejad.

Jääme pidama ühe vürtsikaupmehe juurde, kes pakub meid keele järgi soomlasteks. Kui hakkame pipra ja maitseainete hindu maha kauplema, lööb ta kahtlema - soomlased pole sellised penniveeretajad!

India: uskumatult vastik ööbuss ja tore rong

Mürts! Buss kihutas kiirust vähendamata läbi aukude. Lendasin oma voodist täies pikkuses õhku ja räntsaki tagasi. Millekski nii jubedaks ei olnud ma valmis.
Olime ööbussiga teel Hospetist Goasse, sõit pidi kestma 12 tundi ning oli piin juba enne, kui alata sai.
India taskud on suured ja põhjatud ning oma kooliraha tuleb kõigil maksta. See oli siis meie oma.