India: uskumatult vastik ööbuss ja tore rong

Mürts! Buss kihutas kiirust vähendamata läbi aukude. Lendasin oma voodist täies pikkuses õhku ja räntsaki tagasi. Millekski nii jubedaks ei olnud ma valmis.
Olime ööbussiga teel Hospetist Goasse, sõit pidi kestma 12 tundi ning oli piin juba enne, kui alata sai.
India taskud on suured ja põhjatud ning oma kooliraha tuleb kõigil maksta. See oli siis meie oma.



Hospet on väike linn, mida teatakse vaid seetõttu, et tema lähedal asub Hampi - suurejooneline kogum varemeid kunagisest uhkest impeeriumist.

Kohale sõitsime rongiga ja see oli väga hea kogemus. Tõsi, piletid saime kõige madalamasse klassi, kuid sellega polnud muret. Ruumi oli, magada sai, süüa müüdi ja aknast oli tore välja vaadata.
Rongis kleepis end meile külge väike libe sell, kes lubas hea hinnaga tuk-tukki, kuhu tahes. Tahtsime minna Hospeti bussijaama, et hankida järgmiseks õhtuks piletid nn sleeperile - need on ööbussid, kus istmete asemel on voodid. Seljakotirändurite hulgas üsna popid ja ka hinnad pole kõrged.

Me teadsime, et Hospetist need välja sõidavad. Tuk-tuki mees aga väitis oma sõbraga kooris, et Hospetis pole ühtegi kohta, kust pileteid osta, kui need pole enne kinni pandud. Ja et osta saab neid Hampist ja muidugi kõige paremini tema sõbra käest.

Täielik lollus, loomulikult. Aga India on jube intensiivne. Bussijaama jõudes käis pea juba ringi. Üks mees karjus ühte kõrva, teine teise. 

Tuk-tuki mehed on jube solidaarsed. Kui üks ütleb, et linnas pole ühtegi ma ei tea, poodi näiteks, siis kõik karjuvad, et jah, nii see on, kuigi ise võivad poe ees seista.

Kõige parem oleks olnud neist lahti saada, aga meil polnud selleks pärast kaheksatunnist rongisõitu reipust. Lasime ennast siis Hampisse visata, vahet pole ju, kust neid pileteid osta. Mina oleksin sealt reisibüroo eest minema astunud, kuhu meid viidi, aga Vahemeri arvas, et viisakusest võiks sisse astuda.

See on üks lõks. Eurooplased on ju nii tundlikud. Hakkavad nutma, kui kerjuseid näevad ja jagavad raha ja. Nojah. Mis seal ikka rääkida. Olukorda survestas vajadus tingimata need piletid saada ja kuna mehed oli avaldanud kahtlust, et see meil üldse õnnestub, siis oli Vahemeri üsna mures.

Lõpuks ostsime piletid ära, kuigi need tundusid kahtlaselt kallid. Ja seda nad olidki. Maksime juurde ülikõva komisjoni, praktiliselt kolmanda pileti hinna ning saime erakordselt s...a kvaliteediga teenuse vastu. Sama hästi oleks võinud kohalike liinibusiiga sõita tagasi. Olime seda avastades maruvihased, kuid teha polnud midagi. Kooliraha, nagu öeldud.

Meie magamiskohad olid bussi taga, peaga mootoris ja meie kõrvale saabus veel lapsega pere. Teised kohad olid privaatsed ja kardinaga eraldatud.

Mingis mõttes tuli see kasuks. Nimelt seisis buss sõiduajast vähemalt kaks tundi niisama, et inimesed saaksid pissil käia. Mehed hüppasid välja puu alla ja korras, naistel polnud sugugi nii hea. Tualette seal eriti pole, igal pool tuiavad aga kohalikud mehed ja välgutavad silmi.

Iga kord peale stoppamist käis mingi naga mööda bussi, vahtis kõigisse vooditesse ja veendus, et rahvas on kohal. Üks kord ta seda aga ei teinud ja see oli see kord, kui Vahemeri oli otsustanud metsapeatusest osa võtta. Mul võttis aega, et ärgata ja aru saada, et teda pole, muidu imeaeglaselt paigalt võttev sara on aga juba hea hoo sisse saanud. Siis läks veel aega, kuni ma sain juhikabiinis vedelevatele ja suitsetavatele meestele selgeks tehtud, et üks inimene on puudu.

Puhkes paanika, mis eskaleerus, kui selgus, et kadunud on naine.

Sara peatati, Vahemeri kiirendas järgi ja vastik sõit jätkus.

"Igal pool vahtisid mehed, põllule ei saanud minna, seal võis olla madu! Siis tulin teele ja nägin, et buss sõidab minema! Ja mina olen üksi middle of nowhere India öös!"

Huh. Ma isegi ei soovi sellest rohkem mõelda. See oli tõeliselt vastik viis ööd veeta. Võib-olla teised bussid on paremad. Võib-olla teises kohas asuvas voodis saanuks paremini magada. Ma olen täis võitlustahet seda veelkord testida. Midagi hullemat vaevalt enam olla saab.

Jõudsime kohale hommikul viie või kuue paiku. Täiesti läbi klopitud, raputatud, mootorimürast poolkurdid ja uimased. Vahemere lihtne toake tundus väga šeff koht äkitselt.

See ööbuss oli ilmselt üks ekstreemsemaid elamusi kogu reisi jooksul. Palju parem olnuks sõita rongiga, kuid rongipiletitega käib mingi imelik sahker-mahker. Need on odavad, kuid raskesti kättesaadavad. Tundub, et reisibürood panevad need enda jaoks kinni ja lasevad siis viimasel hetkel müüki tagasi. Välismaalasete jaoks on eraldi hulk pileteid, mis müüki läheb. Igatahes sinna me rongiga saime, tagasi enam mitte. Sellest on kahju, sest rongipilet oli üliodav ja sõit mugav.

Seal kohtusime ka prantslastest paariga, kes seljakottidega mööda Indiat rändasid. Nad olid esimesed meeldivad prantslased, keda ma reisil olen kohanud. Väga mõnusad ja muhedad sellid.

Enne rongile minekut aga astus meie juurde linalakk, kes osutus Hiinas elavaks Pärnumaalt pärit tüdrukuks. Vaat see oli tore kohtumine!

Vanemad on tal muidugi Maalehe tellijaid, seega palusin neid omalt poolt tervitada.