India: Davai, madam, lets go!

Püksid, madam?

Seisame ööturul. See on rahvast täis, kuid kauplemine ei lähe. Müüjad on tasunud koha eest kõrge hinna ning muutuvad iga minutiga meeleheitlikumaks. Miks keegi midagi ei osta?

Mulle ei meeldi turu õhkkond esimesest hetkest. See on ahne ja pinev. Ma ei soovi sellesse panustada. Siiski, harjumuse jõud on suur - oleme ju suhtlejad.

Jääme pidama ühe vürtsikaupmehe juurde, kes pakub meid keele järgi soomlasteks. Kui hakkame pipra ja maitseainete hindu maha kauplema, lööb ta kahtlema - soomlased pole sellised penniveeretajad!

Kahtlen, kas vürtsid saavad olla värsked, kui neid niimoodi lahtiselt hoitakse. "Madam! See on ju turg! Ma ei saaks neid müüa, kui neil midagi viga oleks!" vastab müüja.

"Ah, kui palju ma olen rääkinud, turult ei maksa maitseaineid osta! Kõik on lahtine ja lahtub ära!" pahandab hiljem kohalik mees.

Näen ühte lahedat särki ja küsin hinda - 1100 ruupiat! Röövlikoobas! Samas poes on veel kaks eestlast. Nad on nii tülpinud, et ei viitsi müüjale vastatagi ning see kahtlustab, et nad ei saa lihtsalt inglise keelest aru ning läheb närvi.

Indias on kaupmehe esimene strateegia sundida võimalik ostja dialoogi. Panna ta endaga suhtlema. Nii ei küsi kaupmees, kas inimene tahab seda või teist, ta küsib hoopis: mitu särki? Mitu lina? Kolm? Viis? Kingituseks?

Ta küsib: mis on teie hind? Öelge mulle hea hind!

Vahemeri näpib putkas kleiti ja kaks naist on tal kallal nagu hagijad. 650lt langeb riidetüki hind meie öeldud 250le ja naised peaaegu nutavad. Meil on aga võimas trump - me ei vaja tegelikult midagi!

Peaaegu vihaselt annavad nad pakutud hinnaga kleidi ära ning Vahemeri teenib hiljem kohaliku elaniku imetluse - see on juba korralik tehing!

Indias on praegu väga palju Venemaalt tulnud turiste, kes on Egiptuse rahutu olukorra tõttu suunda muutnud. Nad ei räägi inglise keelt, aga neil on raha. "Õpin ise vene keelt internetist," räägib naine, kes rannas ehteid pakub. "Käin kursustel," sõnab taksojuht.

"Nad tulevad siia, käituvad nagu kuningad!" avameelitseb giid, kes ometigi samuti vene keelt pursib. "Arvavad, et kui neil on raha, siis teevad, mida tahavad! Nad sõidavad mulle keset ekskursiooni sisse, inglise keelt nad ei oska, aga peavad ennast kõigist tähtsamaks!"

Giid turtsub ja pahurdab ja üritab meile siis ülikõrge hinnaga oma teenuseid müüa. "Venelastelt ma küsin topelt," õigustab ta ennast nagu paljud teised.

"Need on ruupiad, need pole dollarid," seletab mees, kes kaupleb linadega. "See 50 ruupiat ei tähenda teie jaoks ju midagi!"

Nooh... olgu. 50 ruupiat on nii 60 eurosenti. Pärast avastan, et linas on auk. Enamik turistidele pakutavast tränist ongi väga halva kvaliteediga ja kallis peale selle. Hinda tõstab maksujõuliste inimeste liikumine, kellele tõesti see 50 ruupiat pole teema ning samuti on elu Goas kallim, kui mujal Indias.

Üks kohalik naine, kes on tulnud hooajaks ehetega kauplema, üürib endale ja oma lastele kilehurtsikut ranna lähedal ja maksab selle eest 30 eurot kuus. 

Tasapisi harjun poes hindu vaatama. Need on pakenditele trükitud pisikeses kirjas ja raskesti loetavad. Mõnel juhul on tootja trükkinud peale suurima lubatud hinna, millega toodet võib müüa, kuid see ei tähenda, et rohkem ei küsitaks.

Ostame bussijaamas mangomahla ja läheme tülli - pudelil on hind 10 ruupiat, kuid mehed küsivad kahe pudeli eest 70. Karjume üksteise peale, kuid maksame lõpuks nõutud hinna ikkagi ära.

Rohkem maksame pidevalt ka bussis pileti eest. Mitte palju, aga ikkagi. Kohalikud saavad siis vahepeal natuke odavamalt oma pileti.

"See on piinlik, kui odav siin kõik on," märgib brittidest abielupaar, kes minu kõrval rannas õlut joob.
Mu selja taga istub punt venelasi, kes imestab, et restoranis puudub venekeelne menüü. Kättemaksuks tellivad nad ikkagi omas keeles. Teenindaja on ilmselt telepaat, sest oma toidu nad kätte saavad.

India kaupmeeste eelis on häbematu hinnaküsimine. Eurooplased ei söanda reeglina nii palju sellest maha võtta, kui oleks õige. Nii me maksamegi ropult üle, ainuke lohutus, et needki summad on meie mõistes üsna väikesed. Koju tulles ostan toidupoest juba esimesel korral suurema summa eest asju, kui Indias terve päeva peale kulus.

Poes.

Müstiliselt odav on alkohol - toon kaasa ühe rummi, mille 0,75l pudel maksab 1 euro! Tõsi, suurem asi joogike see pole, aga ikkagi. Õlu, mida müüakse 650ml pudelites, maksab poes 50 eurosenti ja eksklusiivses rannarestoranis 1.10 eurot.

Vaatan ühes putkas esemete narmendavaid servi ja kõveraid õmblusi. "Minu kodumaal te ei saaks neid asju müüa," ütlen lõpuks.

"Aga see on India! Siin me saame seda teha," vastab naine võidukalt. Tingime seepeale hinna neli korda alla ja ostame mulle kaladega lina ja Vahemerele püksid, kulutades kokku 6 eurot. Selle aja sees tormab poest läbi punt venelasi, kes ostab mingi veidra eseme kohe ja kauplemata, kui öeldakse, et sellele kehtib erihind.

Lõpuks on kõik tasakaalus.

Hampis püüavad poisikesed meile pidevalt postkaarte pakkuda. Nemad nagu teisedki India kaubitsejad ei lepi minema saatmisega. "Võib-olla hiljem," küsivad nad.

Hiljem! Seda ma kuulen tihti! Ehk tõesti hiljem? Siis ei ei ole kõik nii lootusetu kohe.

Tegelikult annan lapsukestele hiljem 10 ruupiat ja kaarte ei osta. See on mõlemale poolele lihtsam tehing. Vahemeri annab rannas 50 ruupiat perele, kellest tal on kahju. Nende kaup on kallis, päikses pleekinud ja auklik. "Siis nad mõistavad, et nende asjad on väärtusetud, aga nad ise mitte," loodab ta.