India: kust nad selliseid urkaid saavad?

Palolem

Lõuna-Goas asuv Palolemi rand on üle ilma kuulus koht. Ühel päeval asume kohalike bussidega sinna teele. Olen põnevil. Öö rannahütis tundub mulle tore ja ihaldusväärne.

Rand on tõesti kena. See on tore kaar kaljude ja saarekeste vahel ning randa ääristab tihe palmitukk.
Aga need hütid! Tule taevas appi!

Hütid on vineerist ja teab millest kokku klopsitud koledad majakesed, tihedalt üksteise kõrval, aktsendiks uskumatult oskamatu torutöö!

Hütistk

Esimene koht küsib 1000 ruupiat merele lähemal asuva hüti ja 800 kaugema eest. Jube palju!

Me peatume ilmselt kõige näotumas hütilinnakus, mille nimi on tagatipuks veel Titanic. Istume baari maha ja ei lähe ära. Ka seal küsitakse 800 ruupiat. Seinad on viltu, lagi on viltu. WC paistab astumise all kaduvat. Naabriteks samasuguses katastroofis on britid, kellest üks istub kogu aja maja ees toolil, suhtleb teiste brittidega ning joob kas õlut või tõmbab kanepit.

Saame kokkuleppele 600 ruupiaga öö eest ning viskame asjad laudkõvale koikule, mida katab moskiitovõrk.

Meri on hea. Sööme suurepärases restoranis. Hütt ei tundu pimedas nii jube. Keskööks vaikivad kõlarid ja on kuulda ainult palmide sahinat ning randa tulevaid laineid. See kõik polegi nii paha. Hommikul rändame lähedal asuvale saarekesele, kuhu saab mõõnaga jalgsi. Sööme veidra hommikusöögi, mille tellimist hiljem kahetseme ja istume mõnda aega oma hurtsiku ees.
Aegapidi polegi see nii hull. Muidugi, on ka esinduslikumaid kohti, mis on ka kallimad. Aga üldiselt - pole viga. Brittidel tundub väga mõnus.


Sõidame kõrvalranda, mis on privaatsem ja ilusam. Ka sealsed hütid on kenamad ning eriti uhked maksavad 1500 ruupiat öö. Aga siis on juba ka merevaade ja uhke balkon. See meeldiks mulle tegelikult päris hästi.

Ent püsigem teemas. Järgmist imekspandavad ööbimiskohta näeme Hampis.

Me võtame vabalt ja magamiskoha otsimise asemel vaatame mäel päikeseloojangut. Linnake on rahvast pungil. Viimast nädalat kestab turismi kõrgaeg ja kõik püüavad teenida nii palju, kui veel võimalik.

"Kui te tuleksite järgmisel nädalal, siis saaksite selle toa 200-300 ruupiaga," seletab noor naine. Nüüd küsib ta 500. Oleme kõhklevad. Tuba on räämas, kuid vähem, kui teised samasugused.

On aga üks aga. Tema koht kannab hävitusjumala nime ning selle selli pilt on ka seinal.

"Asi pole tegelikult rahas..." alustab Vahemeri vabandamist. Võimalikult viisakalt püüame selgitada, et me ei saa päris hästi sinna jääda. Tegelikult poleks me sellist nime kandvasse kohta ise sissegi astunud, kui üks kohalik lahke naine poleks meid sinna kättpidi vedanud.

"Pildi võtan kohe maha, aga teie kahe pärast nime muuta..." vangutab naine pead.

Noh, oleme ses suhtes kiiksuga, mis teha. Leiame koha nimega Herman`s - ilma vetsuta tuba 300, vetsuga 500. Läheb loosi.

Hermani juures.

Urgas on poolpime, laes on lahtine auk ja kõrval on ühiswc, kus öö läbi jookseb vesi ja varahommikul algab puristamine ja sülitamine. Meie enda priva wc on üliräämas ja taas kroonib seda imetabane torutöö - vajalikud äravoolud on küll olemas, kuid torud nende vahel liiga lühikesed.
Pärast kraanikausi kasutamist lainetab vesi üle põranda. Ah, vahet pole.

Mul on siiski üks küsimus, millele vastust ei saa - tööjõud on ju nii odav! Miks ei võiks võtta hooaja alguses punti naisi, kes seinad üle peseks?

Aga meie tubades ei jookse tarakanid ja rotid. Sedagi on teistega juhtunud. Nii et isegi veel puhtamat sorti urkad sattusid ette.

Tundub täitsa kena, kui nii vaadata. Aga see ongi parem pool.

Titanic