pühapäev, 2. veebruar 2014

India: mida siin siis süüa?

"Teed või kohvi, madam?"
"Jaa, teed! Kas ma saaksin ühe masala tee?"
"Mäh?"
"Tee? Masala?"
"(Arusaamatu vadin).)
"Just, seesama!"


Mõne aja pärast saabub köögist mees, kuid tee asemel lajatab ta mu ette suure toiduliua.
Haaran menüü ja näitan näpuga vihaselt tee peale. "TEE!"
Roog viiakse minema. Mõne hetke pärast kopsab lauale mustusest hall plastiktass, millelt pruun piimaga tee on alustassile loksunud.
Midagi nii räpast polegi varem toidukohas näinud.
Võib-olla pole see mõistlik, aga ma joon selle tee ära. Oleme kohalike pure vegan toidukohas ja söögiaeg on olnud igatpidi värvikas.
Esiteks toodi lauale metallpeekrid veega. Olin enda omale rahulolevat peaaegu lõpu peale saanud, kui Vahemeri küsis, mida ma joon.

"Vett!"
"Ja mis vesi see on?"
"... kraani... ma arvan..."
 Janu läks ära.

Tellimine läks raskelt. India toitude nimed olid kirjutatud ümber inglise keelde sama nimega või siis tõlgitud, et suur eine või väike eine. Valisin huupi asja nimega idli ja sain krõbeda rullikeeratud pannkoogi koos mingi mögina ja kastmetega. Noh, mulle maitses. Vahemeri sai liuatäie riisi kolme kastmega. Riis oli maitsetu ja kastmed talle ei sobinud. Kahvlit ega lusikat ei antud, kohalikud ise lükkasid ka toitu peoga suhu. Taaskord - mulle sobis. Vahemeri hankis kastmetopsist lusika, mis oli sinna ilmselt eksikombel jäänud ja sõi tujutult sellega. See koht polnud päris tema jaoks ja läks hullemaks.

"Kas teil WC siin ka on?"
"Muidugi, minge üles!"

Üleval oli kunagi olnud baar. Nüüd oli seal kola ja otse jalajälgedega vetsu kõrval kuivatati sibulaid. Mul oli hea meel, et üldse tualetti sai. Linna peatänava äärne kraav jättis mulje, et pigem lastakse kõik otse sinna ja ise nägime, et mõni mees sugugi häbenemata seda ka seal tegi.

Ilmselt harjuks, kui pikemalt paigal oleks. Või siis mitte.

Nägin palju suuri šahtkaeve, tundus, et nende vesi läks kastmiseks. Kui nad seda pinnasevett jooksid, siis oleks epideemia teise otsa. Seda mõtlesin ka muidu kõiki neid vee- ja torusüsteeme vaadates, et kui asi oleks nii hull, kui see esimesel pilgul tundub, siis poleks miilide raadiuses tervet inimest.
Samas kõik köögis kasutuses olevad maitseained alates kurkumist on tugevalt antibakteriaalsed. Küsisin ühelt kohalikult mehelt, et kuidas on päris väikeste lastega, nemad ei saa ju kohe piri-piriga maitsestatud kikerherneid süüa.
Ta vastas, et jah, laste toit ei ole piprane, kuid umbes kolmandaks eluaastaks söövad lapsed kõike ning see on ilmselt nede tervisele parem, kui söömata jätmine.

Mina kohtasin ainul üht kikerherne karrit (chana masala), mida mul oli raske lõpuni süüa, see oli lihtsalt jube tuline. Higi oli laubal, kui neelasin. Arvatavasti sai ettekandja asjast nii aru, et ma palusin lisada ekstraportsu vürtse.

Põhimõtteliselt olid kõik need kohalikud asjad midagi pajaroa moodi, mida võeti taldrikult õhukese leivaga. Kohalikud sõidki kätega või siis peenemal puhul lükatakse toit vasakus käes oleva kahvliga leivale ja pannakse ikkagi käega suhu.
Vasaku käega viisakas inimene toitu ei käpi. Samas, eurooplased on nagunii matsid, küllap nad on seal sellega harjunud.
Indias nagu Türgiski ei kasuta kohalikud tualetis paberit, puhas inimene peseb (vasaku käega), mitte ei nühi paberiga mustust laiali...

Seega on hotellide ja hostellide ja külalistemajade lähedusse püsitatud müügilettidel külmade jookide kõrval tavaliselt müügil ka tualettpaber. Kui nõudlust on, siis tuleb ju pakkuda. Majutuskohad ise panevad paberit ainult nendesse kohtadesse, mis ongi turistidele suunatud. Muidu on vetsus ämber kannukesega.

Ihuhädasid seal suurt ei häbeneta. Ühel õhtul jalutasime suure turismiobjekti juures, mille kõrval oli kool. Sajandeid vana templi kõrval, teeraja ääres kükitasid mõnuga kaks naist ega kiirustanud sugugi, kuigi olid just peamise käigutee ääres. Küllap oli mõnus inimesi vaadata ja muljeid vahetada. Neid roojahunnikuid ikka oli siin ja seal.

Samas Goa on arvatavasti oluliselt puhtam, kui muu India. Hulk silte oli ülal, kus paluti mitte prahti maha loopida ja kasutada prügikaste. Küll nad tualettideni ka jõuavad.

Aga toidust veel. Kõik oma 12 päeva sõin rõõmsalt taimetoitu. Seda tehakse helde või ja õliga, rammususest puudu ei olnud. Mõnel korral sattusin ka kartuli peale, aga nagu üks kohalikke olusid ja toite rohkem tundev ameeriklanna ütles - nimed on samad, aga iga kokk teeb toitu erinevalt...
Kartuliga oli ntks malai kofta, see maitses mulle väga!

Kõige parema hommikusöögi saime Hampis jõe ääres. Seal valmistas üks noormees  koos oma emaga gaasipliidil värskeid purisid, taignas küpsetatud väikseid banaane ja teed. Kõik oli värske ja ülihõrk ning meie rikkalik hommikusöök kahele maksis suts üle euro.

Huvitav on see, kuidas toidus kasutatakse kardemoni - pajaroasse pannakse terveid kardemonikaunu. Kui üks selline suhu satub, siis ongi ühel hetkel suu plauhti mõnusat ja üllatavat kardemoni maiku täis. Samuti panevad nad vaba käega kõigisse toitudesse kaneeli.

Suureks abiks oli toitude juures kodus tehtud eeltöö. Olin guugeldanud välja ja üles kirjutanud mõned toidud, mis tundusid huvitavad või mida kiideti.

Kui mõte menüü juures täiesti kokku jooksis, üritasin leida midagi oma listist. India köök oli minu jaoks kindlasti huvitavam, kui Gruusia köök.
Ma oleksin tahtnud natuke rohkem juhatust ja teada, kuidas asjad on kokku pandud ning mis sorti toitudega on tegemist - meilgi on ju mõned asjad rohkem kevadised, teised talvised.

Sõin mõnuga ka tänaval. Seal saab üldiselt selliseid rasvapiruka moodi asju, nimi on samosa ja sees on täidiseks kartul jms. Vahemeri oleks olnud nõus elama lassidest, need on sellised piimajoogid banaanide ja mangode ja muuga.

Ma olin orienteeritud taimetoidule ja eirasin isegi kalu. Hiljem tundsin kahetsust - seal püütakse merest pisikesi haisid, ühe haiprae oleks võinud ikkagi võtta.

Kord sattusime lõuna ajal ühte suht avarasse söögikohta. Menüü oli paljulubav ja mahukas. Valisin sealt mitmed asjad välja, kuid tellida neid ei õnnestunud.

Kaks teenindajat korrutasid mu taipamatust imeks pannes, et on lõunaaeg ja saab vaid riisi. Olin päris pahane, sest riis pole mu esimene valik. "Only rice!" jäi vanem mees kõigutamatuks.

Lõin käega. Toogu see riis siis! Tegelikult polnud viga, rohelised piprakaunad võtsid roa üle ja riisimaitset polnud tundagi. Aga arve maksin täpse rahaga ja see pahandas teenindajat.

"No tip," küsis ta etteheitvalt.

"No, only rice!" vastasin pahaselt. Tegelikult sobitus see söögikoht üldisesse mustrisse kenasti.
See ongi tavaline. Asju pole, tellimus unustatakse või aetakse seal midagi segi. Kui kõik esimese korraga, kiiresti ja ladusalt lauda tuuakse, siis see on tõesti imekspandav ja tipiga tunnustamist väärt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar