India: poolikute asjade paradiis

Mõne aasta eest uuendati ja ehitati siin minu kodu lähedal kergliiklusteid. Olin väga häiritud, sest ratastele mõeldud teede üleminekud tehti lohakalt ja hüpekatega. Ehk siis teed on, aga sõita ikka ei saa, sest iga ristmiku peal tuleb kõva põrutus.
Kurtsin palju, sest Indias ei olnud ma ju veel käinud.

Tavapärane hoolikalt tehtud tee, mis lõppeb suvalises kohas keset muru.

India: mida siin siis süüa?

"Teed või kohvi, madam?"
"Jaa, teed! Kas ma saaksin ühe masala tee?"
"Mäh?"
"Tee? Masala?"
"(Arusaamatu vadin).)
"Just, seesama!"

India: kust nad selliseid urkaid saavad?

Palolem

Lõuna-Goas asuv Palolemi rand on üle ilma kuulus koht. Ühel päeval asume kohalike bussidega sinna teele. Olen põnevil. Öö rannahütis tundub mulle tore ja ihaldusväärne.

Rand on tõesti kena. See on tore kaar kaljude ja saarekeste vahel ning randa ääristab tihe palmitukk.
Aga need hütid! Tule taevas appi!

Hütid on vineerist ja teab millest kokku klopsitud koledad majakesed, tihedalt üksteise kõrval, aktsendiks uskumatult oskamatu torutöö!

India: madam, te kaotasite oma raha!

Tähistame Margao rongijaamas edukat piletiostu pildistamisega. Koos mobiiliga tõmban taskust välja puntra kohalikku raha, kuid ei märka seda. Pöördun minema ja siis jookseb üks noormees sabast välja - madam, te kaotasite oma raha! Järjekord vangutab etteheitvalt pead!

India: Davai, madam, lets go!

Püksid, madam?

Seisame ööturul. See on rahvast täis, kuid kauplemine ei lähe. Müüjad on tasunud koha eest kõrge hinna ning muutuvad iga minutiga meeleheitlikumaks. Miks keegi midagi ei osta?

Mulle ei meeldi turu õhkkond esimesest hetkest. See on ahne ja pinev. Ma ei soovi sellesse panustada. Siiski, harjumuse jõud on suur - oleme ju suhtlejad.

Jääme pidama ühe vürtsikaupmehe juurde, kes pakub meid keele järgi soomlasteks. Kui hakkame pipra ja maitseainete hindu maha kauplema, lööb ta kahtlema - soomlased pole sellised penniveeretajad!

India: uskumatult vastik ööbuss ja tore rong

Mürts! Buss kihutas kiirust vähendamata läbi aukude. Lendasin oma voodist täies pikkuses õhku ja räntsaki tagasi. Millekski nii jubedaks ei olnud ma valmis.
Olime ööbussiga teel Hospetist Goasse, sõit pidi kestma 12 tundi ning oli piin juba enne, kui alata sai.
India taskud on suured ja põhjatud ning oma kooliraha tuleb kõigil maksta. See oli siis meie oma.

Stockholmis

Kuna üks hea inimene andis meile oma tasuta kruiisipileti, käisime laevareisil. Pilet oli küll neljale, aga lapse soovil kulutasime aknaga A-klassi kajuti ainult enda peale. See oligi väga tore.
Mängisime laeval bingot, veendusime, et me jätkuvalt ei võida. Luusisime ringi ja kõõlusime aknal ja kuulasime bändi.
Laste hulgas oli väga populaarne mahlakokteil, kuhu pandi sisse helendavaid pulki. Karl, kes on nännist välja kasvanud, kiitis need vägagi heaks, sest nad meenutasid talle Star Warsi. Ja kokteil oli ka maitsev.

Linnapäeva kulutasime suht mõnusalt. Kaevusin laevas jagatud infosse ja leidsin, et tegelt on linnas liikumine lihtne, kui on olemas paberkaart ja et iPhone appidest pole seal eriti kasu.

Sõitsime bussiga nr76 Djurgardenisse, kus on koos hulk muuseume ja jalutasime sinna, kus näidatakse kalu ehk Aquaria Vattenmuseumi.
Nägime mureeni, haisid, raisid, hiiglaslikke vuntsidega sägasid ja naljakaid selle, kelle nimi oli garden eel ja kes olid puurinud end liiva sisse ja vahtisid sealt välja nagu mingid Tove Janssoni kirjeldatud hatifnattide sugulased.

Kalavideos on nad ka, vaadake neid, tulevad kohe peale säga:



Kalad meeldisid meile väga.




 Sealt jalutasime Vasa muuseumi (varem nähtud) juurest kesklinna. See on niisugune paarikilomeetrine kõnd. Jõlkusime siin ja seal poes ja Karl muudkui luges üles, kui paljudel rikastel rootslastel on iPhone5 ja muud kallid vidinad.

Lisaks oli imekspandavalt paljudes kohtades müüa hästilõhnavaid saiu ja pirukaid ja muffineid.



Hoolimata tugevast laevahommikusöögist, hakkas saialõhn lõpuks mõjuma. Oleksin meelsasti astunud sisse ka kuhugi tavalisse toidupoodi, kuid neid vist on keelatud kesklinna ehitada, sest me ei näinud ühtegi.



Lõpuks väsisime ära ja enne kui tuju väga langes, komistasime ühele türklaste Kebabhousele. Seal olid tohutud praed ja need olid ka mõistliku hinnaga ja maitsvad.
Vahtisime aknast tumedates riietes rootslasi ja kogusime jõudu ja mõtteid. Käia enam pikalt ei viitsinud, seega lugesin hoolsalt metrookaarti ja otsustasime sõita Globenisse, kus saab klaaskuplis kõrgele katusele tõusta.
Küsisin veel metroos infoonu käest suuna üle ja sain tema rootsikeelsest jutust ka ühe iva, mida ma ehk muidu poleks taibanud kohe ise vaadata - nimelt suund on lõppjaamana kirjutatud rongile nö pähe.
See säästis meid kohe esimese rongiga valesse kohta sõitmast ja jõudsime kenasti, kuhu tarvis (siin ka LINK.)

Suur kuppel paistis juba metroopeatusse ära ka ja oli lähedal.
Kupliga maja otsa ronimine oli mõistlikult kallis (230SEK kahe peale) ja üsna tore. Kuppel oli turvaline ja soe ja eriti midagi vaadata polnud, peale selle, et inimesed olid all väga väikesed.

Siis tegelikult me pidime juba natuke kella vaatama. Kõrvalt leidsime ka ühe toidupoe, mis oli väga tähtis, sest meile meeldib väga Marabou piparmündišokolaad ja meil oli kaval plaan osta seda laevahinnast kaks korda odavamalt ja seda me ka samas tegimegi.
Maraboud Eestis kahjuks ei müüda ja ma pole ka näinud, et keegi teine piparmündiga šokolaadi teeks.

Metrooga saime korra ümber istudes naksti sadamasse ja sealt peatusest on ainult mingi 300 meetrit laeva.
Pärast telefon näitas, et olime maha vantsinud kümmekond kilomeetrit. Ma ei tahtnud seda uskuda ja arvestasin distantse veel eraldi kokku. Selgus, et kõik oli õige, hulk lühikesi otsi andiski selle maa kokku.
Olime enda üle väga uhked ja ostsime kohe baarist uued helendavad kokteilid.
Õhtul tõusis tuul ja lained läksid tuntavaks. Oli väga mõnus niimoodi õõtsuvas voodis pikutada.

Üks märkus ka. Tallinki töötajad on muutunud sõbralikest turtsakateks. On vaja väga vähe, et keegi asuks suhtlema nähvaval toonil ja see puudutab kõiki. Ilmselt on neil närvid läbi.
Tegelt nägin üht avatud ja tõeliselt lahedat teenindajat, paari sellist, kellele pole midagi ette heita ja ülejäänud on niisuguse valvel hoiakuga, täis valmidust kohe hakata end õigustama ja klienti paika panema.
Ntks poes pakkus üks neiu rummikoola kokteile. Peatusin seal kõrval ja vaatasin pudelit. "Ahaa, see on spiced," märkisin. "Ei! See on rumm!" käratas neiu. Näitasin talle silti. "Aa..." venitas ta. "No mina olen siia pandud kokteile pakkuma, mina ei tea, mis siin pudelis on!"

Samalaadsed vestlused õnnestus mul maha pidada ka retseptsioonis ja buffet kassas istuva tädiga. Lõpuks leidis Karl veel, et ta linas on mõned pisikesed augud. Olin just lugenud "Hilja novembris"  raamatust ette lõigu, kus Filifjonka mõtleb, kas teha koitõrjet või mitte ning järeldasin, et laeval on nad selle asja hooletusse jätnud.

Aga lõpuks oli tore. Hakkasime ka juba uut reisi planeerima. Oleme Stockholmis käinud ainult talvel, nüüd oleks aeg vahelduse mõttes teha seda suvel. Rootslased paistsid ka ise väga suve ootavat.
Kui päike välja tuli, siis mindi meelasti kohviga õue ja mõndades kohtades olid kohvikutes selleks lausa tekid väljas ja ühes kohas oli raudresti väike soojendav tuli tehtud.

Astrid Lindgren on ühes raamatus vahvalt kirjeldanud, kuidas kevadel Mälari rohekates voogudes jää sulab ja kevad tuleb aina lähemale, kuni ta kord ongi käes. Ja siis tuleb lühike, kuid ütlemata rikkalik Põhjamaa suvi.

Üllatusesineja laeval:



Kui see tädi mikriga esile hüppas ja laulma kukkus, siis me tegime mõttes juba böö, aga näe, polnud üldse nii hull. Tegelikult oli hull hoopis tantsutrupp Mango. Nende tantsud olid imeliku liikumisega, aga nende kostüümid veider kombinatsioon nappusest, neoonist ja litritest. Nii- et jah, rootslasest kruiisitäht mõjus pärast nende nimetamist nagu tõeline maailmaklass.

Helendavatest pulkades käevõrud. Täielik kosmos.