Istanbul 1 päev
Vahemerel on tuttavad,  kes ei lepi sellega, et nende tuttavad omal käel lennujaamast linna sõidavad.
Riias vedas meid täna lennujaama tema tuttav Sveta, eile Riiast linna õnnestus bussiga sõita. Täna Istanbulis oli meil vastas kohalik pastor, kes räägib ainult kohalikku keelt ja sõidab kohaliku autoga.
Ta tahtis meile väga oma kirikut näidata ja kuna see oli linna servas, siis sealt hyppasime juba ise elektrirongile ja sõitsime otse vanalinna sellega.
Me ööbime kohas, millesarnases ma varem kunagi poleolnud. See on avatud katus, mis on kawtud kerge sõrestiku ja plastikuga, ymber on lihtne sein ja yhe seina asemel on rõdu, mille taga on va Hagia Sofia ise!
Nii et kui ma praegu oma naril vedelen, siis just seda ma näengi. 
Vahemeri käis kiirelt dushi all ja teatas, et vetsus pole vett, aga dush töötab küll.

Õhtul sõitsime tagasi äärelinna, sest pastor tahtis jubedalt Vahemerega juttu rääkida ja ma sain aru, et juttu oli ka õhtusöögist, aga see annuleerus sujuvalt ja jäid vaid sõnad. 
Lisaks anti mulle nektariini söömiseks kahvel ja nuga. Hiljem tunnistas pastor üles, et oma kodukylas söövad nad neid ise ka lihtsalt otsast hammustades ja ega seal polegi neil õigeid nugasid.
Kui uhked kindlused välja arvata, siis näeb Istanbul muidu välja nagu Supilinn. Ainult et muidugi palju suurem ja sekka on peeneid hotelle ka.
Meie hotellis juhtus ennist üsna naljakas seik. Kui sinna sinna sisse läksime, oli kohal üks tyrgikeelne poiss, kes jahmerdas ja sahmerdas, sest Vahemeri rääkis temaga vahelduseks inglise keelt. Poiss sabistas iga minutiga yha enam ja Vahemeri istus toolil ja põrnitses teda lihtsalt. Kui poiss juba hädaga hakkas kuhugi helistama, mindi siiski tyrgi keelele yle ja juhtus hämmastav muutus. Poiss hakkas särama ja vatrama nagu midagi hullu, tegelt ma arvasin, et ta ei lõpeta iial. Aga ta andis meile oranžid linad ja tegi siiski lõpuks minekut.