Mõne aasta eest uuendati ja ehitati siin minu kodu lähedal kergliiklusteid. Olin väga häiritud, sest ratastele mõeldud teede üleminekud tehti lohakalt ja hüpekatega. Ehk siis teed on, aga sõita ikka ei saa, sest iga ristmiku peal tuleb kõva põrutus.
Kurtsin palju, sest Indias ei olnud ma ju veel käinud.
Tavapärane hoolikalt tehtud tee, mis lõppeb suvalises kohas keset muru.
Lõuna-Goas asuv Palolemi rand on üle ilma kuulus koht. Ühel päeval asume kohalike bussidega sinna teele. Olen põnevil. Öö rannahütis tundub mulle tore ja ihaldusväärne.
Rand on tõesti kena. See on tore kaar kaljude ja saarekeste vahel ning randa ääristab tihe palmitukk.
Aga need hütid! Tule taevas appi!
Hütid on vineerist ja teab millest kokku klopsitud koledad majakesed, tihedalt üksteise kõrval, aktsendiks uskumatult oskamatu torutöö!
Tähistame Margao rongijaamas edukat piletiostu pildistamisega. Koos mobiiliga tõmban taskust välja puntra kohalikku raha, kuid ei märka seda. Pöördun minema ja siis jookseb üks noormees sabast välja - madam, te kaotasite oma raha! Järjekord vangutab etteheitvalt pead!
Seisame ööturul. See on rahvast täis, kuid kauplemine ei lähe. Müüjad on tasunud koha eest kõrge hinna ning muutuvad iga minutiga meeleheitlikumaks. Miks keegi midagi ei osta?
Mulle ei meeldi turu õhkkond esimesest hetkest. See on ahne ja pinev. Ma ei soovi sellesse panustada. Siiski, harjumuse jõud on suur - oleme ju suhtlejad.
Jääme pidama ühe vürtsikaupmehe juurde, kes pakub meid keele järgi soomlasteks. Kui hakkame pipra ja maitseainete hindu maha kauplema, lööb ta kahtlema - soomlased pole sellised penniveeretajad!
Mürts! Buss kihutas kiirust vähendamata läbi aukude. Lendasin oma voodist täies pikkuses õhku ja räntsaki tagasi. Millekski nii jubedaks ei olnud ma valmis.
Olime ööbussiga teel Hospetist Goasse, sõit pidi kestma 12 tundi ning oli piin juba enne, kui alata sai.
India taskud on suured ja põhjatud ning oma kooliraha tuleb kõigil maksta. See oli siis meie oma.
Kuna üks hea inimene andis meile oma tasuta kruiisipileti, käisime laevareisil. Pilet oli küll neljale, aga lapse soovil kulutasime aknaga A-klassi kajuti ainult enda peale. See oligi väga tore.
Mängisime laeval bingot, veendusime, et me jätkuvalt ei võida. Luusisime ringi ja kõõlusime aknal ja kuulasime bändi.
Laste hulgas oli väga populaarne mahlakokteil, kuhu pandi sisse helendavaid pulki. Karl, kes on nännist välja kasvanud, kiitis need vägagi heaks, sest nad meenutasid talle Star Warsi. Ja kokteil oli ka maitsev.
Linnapäeva kulutasime suht mõnusalt. Kaevusin laevas jagatud infosse ja leidsin, et tegelt on linnas liikumine lihtne, kui on olemas paberkaart ja et iPhone appidest pole seal eriti kasu.
Sõitsime bussiga nr76 Djurgardenisse, kus on koos hulk muuseume ja jalutasime sinna, kus näidatakse kalu ehk Aquaria Vattenmuseumi.
Nägime mureeni, haisid, raisid, hiiglaslikke vuntsidega sägasid ja naljakaid selle, kelle nimi oli garden eel ja kes olid puurinud end liiva sisse ja vahtisid sealt välja nagu mingid Tove Janssoni kirjeldatud hatifnattide sugulased.
Kalavideos on nad ka, vaadake neid, tulevad kohe peale säga:
Kalad meeldisid meile väga.
Sealt jalutasime Vasa muuseumi (varem nähtud) juurest kesklinna. See on niisugune paarikilomeetrine kõnd. Jõlkusime siin ja seal poes ja Karl muudkui luges üles, kui paljudel rikastel rootslastel on iPhone5 ja muud kallid vidinad.
Lisaks oli imekspandavalt paljudes kohtades müüa hästilõhnavaid saiu ja pirukaid ja muffineid.
Hoolimata tugevast laevahommikusöögist, hakkas saialõhn lõpuks mõjuma. Oleksin meelsasti astunud sisse ka kuhugi tavalisse toidupoodi, kuid neid vist on keelatud kesklinna ehitada, sest me ei näinud ühtegi.
Lõpuks väsisime ära ja enne kui tuju väga langes, komistasime ühele türklaste Kebabhousele. Seal olid tohutud praed ja need olid ka mõistliku hinnaga ja maitsvad.
Vahtisime aknast tumedates riietes rootslasi ja kogusime jõudu ja mõtteid. Käia enam pikalt ei viitsinud, seega lugesin hoolsalt metrookaarti ja otsustasime sõita Globenisse, kus saab klaaskuplis kõrgele katusele tõusta.
Küsisin veel metroos infoonu käest suuna üle ja sain tema rootsikeelsest jutust ka ühe iva, mida ma ehk muidu poleks taibanud kohe ise vaadata - nimelt suund on lõppjaamana kirjutatud rongile nö pähe.
See säästis meid kohe esimese rongiga valesse kohta sõitmast ja jõudsime kenasti, kuhu tarvis (siin ka LINK.)
Suur kuppel paistis juba metroopeatusse ära ka ja oli lähedal.
Kupliga maja otsa ronimine oli mõistlikult kallis (230SEK kahe peale) ja üsna tore. Kuppel oli turvaline ja soe ja eriti midagi vaadata polnud, peale selle, et inimesed olid all väga väikesed.
Siis tegelikult me pidime juba natuke kella vaatama. Kõrvalt leidsime ka ühe toidupoe, mis oli väga tähtis, sest meile meeldib väga Marabou piparmündišokolaad ja meil oli kaval plaan osta seda laevahinnast kaks korda odavamalt ja seda me ka samas tegimegi.
Maraboud Eestis kahjuks ei müüda ja ma pole ka näinud, et keegi teine piparmündiga šokolaadi teeks.
Metrooga saime korra ümber istudes naksti sadamasse ja sealt peatusest on ainult mingi 300 meetrit laeva.
Pärast telefon näitas, et olime maha vantsinud kümmekond kilomeetrit. Ma ei tahtnud seda uskuda ja arvestasin distantse veel eraldi kokku. Selgus, et kõik oli õige, hulk lühikesi otsi andiski selle maa kokku.
Olime enda üle väga uhked ja ostsime kohe baarist uued helendavad kokteilid.
Õhtul tõusis tuul ja lained läksid tuntavaks. Oli väga mõnus niimoodi õõtsuvas voodis pikutada.
Üks märkus ka. Tallinki töötajad on muutunud sõbralikest turtsakateks. On vaja väga vähe, et keegi asuks suhtlema nähvaval toonil ja see puudutab kõiki. Ilmselt on neil närvid läbi.
Tegelt nägin üht avatud ja tõeliselt lahedat teenindajat, paari sellist, kellele pole midagi ette heita ja ülejäänud on niisuguse valvel hoiakuga, täis valmidust kohe hakata end õigustama ja klienti paika panema.
Ntks poes pakkus üks neiu rummikoola kokteile. Peatusin seal kõrval ja vaatasin pudelit. "Ahaa, see on spiced," märkisin. "Ei! See on rumm!" käratas neiu. Näitasin talle silti. "Aa..." venitas ta. "No mina olen siia pandud kokteile pakkuma, mina ei tea, mis siin pudelis on!"
Samalaadsed vestlused õnnestus mul maha pidada ka retseptsioonis ja buffet kassas istuva tädiga. Lõpuks leidis Karl veel, et ta linas on mõned pisikesed augud. Olin just lugenud "Hilja novembris" raamatust ette lõigu, kus Filifjonka mõtleb, kas teha koitõrjet või mitte ning järeldasin, et laeval on nad selle asja hooletusse jätnud.
Aga lõpuks oli tore. Hakkasime ka juba uut reisi planeerima. Oleme Stockholmis käinud ainult talvel, nüüd oleks aeg vahelduse mõttes teha seda suvel. Rootslased paistsid ka ise väga suve ootavat.
Kui päike välja tuli, siis mindi meelasti kohviga õue ja mõndades kohtades olid kohvikutes selleks lausa tekid väljas ja ühes kohas oli raudresti väike soojendav tuli tehtud.
Astrid Lindgren on ühes raamatus vahvalt kirjeldanud, kuidas kevadel Mälari rohekates voogudes jää sulab ja kevad tuleb aina lähemale, kuni ta kord ongi käes. Ja siis tuleb lühike, kuid ütlemata rikkalik Põhjamaa suvi.
Üllatusesineja laeval:
Kui see tädi mikriga esile hüppas ja laulma kukkus, siis me tegime mõttes juba böö, aga näe, polnud üldse nii hull. Tegelikult oli hull hoopis tantsutrupp Mango. Nende tantsud olid imeliku liikumisega, aga nende kostüümid veider kombinatsioon nappusest, neoonist ja litritest. Nii- et jah, rootslasest kruiisitäht mõjus pärast nende nimetamist nagu tõeline maailmaklass.
Istanbulis on maailma suurim kaetud turg (Grand Bazaar), mis on jagatud tänavateks ja kus peaks olema tuhandeid kaupmehi. Ühel päeval jõudsimegi sinna ja mis ma nägin: kitsuke tänavake juhataski meid kenasti sellesse auväärsesse hoonesse, kus tublid kaupmehed müüsid täpselt ühesuguseid asju! Muide, Vahemeri rääkis, et Istanbulis on ka linnaosa, kus asuvad hulgimüügiga tegelevad poed. Väljas on näidised ja hind sõltub sellest, kas võtab toodet 10 000, 20 000 vms. Aga Grand Bazaar siis. Koht oli puhas ja steriilne ja absloluutselt igav, sest seal ei olnud Star Warsi särke ega iPadide piraatkaasi. Turismikas selline, minge, kui viiakse, aga midagi erilist pole mõtet oodata. Õhtul jõudsime hoopis põnevamasse kohta - Vürtsiturule (Spice Bazaar, kohe Galata silla vastas), mis on Itsanbuli vanim kaetud turg ning pärit vist 15. sajandist. Vot, see oli juba päris asi. Umbes selline nagu Kairos El Khalil.
Tunglemine Vürtsiturul
Juba enne turuhoonet olid tänavad rahvast ja kaupmehi umbes täis, liikumine käis teokiirusel ja vaadata oli rohkem. Seal oli juba pesu, pulmakleite, voodeid, teed, komme ja kõike, mida normaasel turul peab olema. Hiljem ütles meie hosteli peremees, et käib seal isegi šoppamas, kohalikke oli üldse palju ja see on juba hea märk. Ostsime neid kohalikke maiustusi sealt. Valisin ühe pundi karpe välja, millel Vahemeri vaatas hoolsalt parim ennet. Sellel komplektil, mis väljas oli, oli see õige, sellel, mis kotti pandi, vana. Nii-et Vahemeri lasi selle jalamaid välja vahetada. Asi, mida ma iial ei vaata ise... Aga see pole veel kõik. Ühe täitsa normaalse turu leidsime veel oma hosteli lähedalt, seal oli ilusaid ehteid, aga ma ei viitsinud neid osta. Inimesed ei peaks üleüldse nii palju ostma, ma arvan. Aga seegi pole veel kõik. Nimelt on veel üks turuliik: öine turg, mis käib tänavatel. Pimedas (aga hämardub seal vara, nii kaheksa paiku õhtul juba) ilmuvad tänavatele teistmoodi kaubitsejad. Nad laotavad oma pakutava kauba tänavale maha ja kui mingi oht (näiteks politsei) neid ähvardab, siis on kerge seda kaasa krabada ja mienkut teha. Vahemeri ostis kohe endale tänavalt ägedad jalanõud 10 euroga ja need ei lagunenudki esimese päevaga ära. Ma ostsin Karlile vile, millega saab linnuhäält teha. See tähendab, et mees, kes müüs, tegi, aga siin me pole sellest mingit häält kätte saanud. Ja siis ma ostsin sinise ledlambi, mida saab kummiga õhku lennutada ja mis samasse kohta tagasi sajab. Kuskilt mošee tagant ostsin ka suvise värvilise salli, kuigi meil on poodides enam-vähem sama sorti asjad müügil ja veel kvaliteetsemadki. Siis jäi mul silma veel üks kena suhkrutoos, mis ei olnud kallis, kuid - mul on juba kaks suhkrutoosi ja ma ei kasuta kumbagi. Lõpuks tegime suurema osa oste Aasia poole kalaturult, kus hinnad olid paremad, rahvast vähem ja valik oli kuidagi sobivam.
Kalaturg, kus müüakse ka kõike muud
Mina ostsin päikesekuivatatud tomatite ja kreeka pähklitega sisse tehtud musti oliive, emale seesamiseemneid ja nagu veel midagi, millest ma ei mäleta enam, mis see on. Hiljem ostsin ühest supermarketist lapsele hunniku tyrgi muffineid, šokolaadi ja muud säärast. See on mu viimase aja praktika - sellisest kirevast kommihunnikust alati midagi head leiab ja kogu aeg on põnev uusi asju avada. Neid ta sööb siiani, veel täna avasime mingid maitsvad šokolaadiasjad. Aga üldiselt ostlemine sellega piirduski.
Esimene ja kõige tähtsam asi: see koht pole üle kiidetud ja üles haibitud! Meie hosteli katuselt paistev tagakülg oli küll natuke rääbakas, kuid see kõik muutub, kui oled kord sisse saanud!
Hagia Sophia on esimene seda tüüpi basiilika ja ma olen täiesti kindel, et kui omaaegsed inimesed sinna sisse astusid, siis nad ahmisid õhku, sest siis ei olnud rahvas veel emotsioonidest ja suurtest ehitistest küllastunud.
Kuulus ümar kuppelvajus maavärinate tõttu ka sisse, enne kui see pidama saadi ja praegune hoone on oma kohal juba mitmes omasugune. Aastatega on muidugi kõiksugu asju juurde ka ehitatud.
1435 vallutasid linna türklased ja basiilika võõbati mošeeks, mille juurde ehitati minaretid. Viimastel aastatel on hakanud värvikiht kooruma ja alt tuleb välja kunagisi kristlikel motiividel tehtud maale. Need on väga sügavad ja kaunid! Kuna Hagia Sophia on 1935st aastast muuseum ja kaitse all, siis neid joonistusi enam üle ei värvita, neid restaureeritakse ja puhastatakse.
Seetõttu käivad hoones alailma mingid tööd ja oli üsna harukordne, et seal seekord mingeid tellinguid polnud ülal. Lisaks alumisele korrusele pääseb ka teisele korrusele, kus on löövid ja rõdud.
Kivipõrand oli seal kohati üsna kentsakalt viltu ja lääpas, kuid näis siiski veel pidavat. Lisaks originaalmaalidele on Hagia Sophias ülal ka suured ja peened kirjad Koraanist - islam ei luba pühakodadesse pilte, seega pannakse üles rohkete kaunistustega ja uhkelt kujundatud kirjutisi.
Kui te Istanbulis ka kuhugi mujale ei jõua, siis sinna võiks minna! Millal on parim aeg, raske öelda, sest turismibussid hakkavad voorima hommikust saadik ning piletijärjekorrad tekivad ja kaovad omasoodu (aga nad liiguvad kiiresti).
Vaade hosteli katuselt.
2 Arhitektuurimuuseum
Esimene spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoonekompleks Istanbulis. Asub kohe Hagia Sophia kõrval Gulhane pargis (kui ma eksin, siis Vahemeri vast parandab). Siin on kujusid Roomast, sarkofaage Kreekast, vidinaid, suuri mürakaid esemeid, ehteid, relvi, keraamikat... Läksime korraks, aga poolteist tundi möödus nii-et ei saanud arugi. See vist oli ka natuke odavam, kui muuseumid keskmiselt ja rahvast oli vähem, kui turismikates muidu. Lisaks SIIT.
Aleksandri sarkofaag.
3 Topkapi palee
Ehitati 15. sajandil sultanite residentsiks, üks peamine koht, kuhu kõik grupid ja turistid viiakse. Mind parasjagu see osa ajaloost ei huvitanud, aga Vahemeri, kes on seal juba käinud, leidis, et tegu on sedasorti kohaga, mille ma võiks ära vaadata ja nii ma siis ühel hommikul hostelist sinna lippasingi. Õnneks oli ka see meile lähedal. Noh, mis ma oskan öelda. Kui oled lapsest saadik lugenud kõiksugu Pärsia jms muinasjutte, siis ohoo-efekti ei olnud. Üks peamine koht, mida seal vaadatakse, on sultani haaremi elamispaik. Haarem tundub ju kenasti põnev, eks ole ja pealegi sai siis ka sinna eraldi pileti müüa. Noh, tegelikult elas seal punt naisi, ma olen kindel, et paljud neist ei näinud elu jooksul sultani mütsigi, kuigi sel oli spets koht, kust haaremile varjatult vahel pilk peale heita. Nad said seal oma kunstitunde, korraldasid luuleõhtuid, kasvatasid lapsi ja punusid intriige. Kõike kamandas muidugi sultani ema.
Kogu sellest paleest avaldas mulle suurimat muljet see osa, kus eksponeeriti islamile olulisi pühi esemeid - Muhamedi mõõgad, sõrmused, mütsikalliskivi, isegi kulda valatud jalajäg (igavene suur). Kuna islam tunnistab prohvetitena ka mõningaid Vanast Testamendist tuntud isikuid, siis oli väljas ka Moosesele kuulunud sau, Joosepi turban ja Ristija Johannese kuldne käsi (ärge küsige, ma ei tea). See oli võimas!
Istanbul on linn, mis asub korraga Euroopas ja Aasias, vahepealt läheb Bosporuse laht, mis nö ülalt jõuab otsaga Musta merre. Euroopa osa jaotab veel omakorda Kuldsarve laht. Erinevaid osasid ühendab tihe laevaliiklus. Liinilaevaga maksab ots 1.75 liiri, žetoone saab automaatidest ja see kõik on väga ladus. Me käisime ka Bosporuse tuuril (12 liiri per nägu - 6 eurot seega kuskil), pärast muidugi leidsime, et selle asemel oleks võinud liinilaevaga palju odavamalt edasi-tagasi sõita. Noh, aga selleks ajaks me olime metsikult jalgsi käinud ja laevasõit kulus muidugi ka ära. Meie ööbisime keset kõige kõigemat turismilõksu, Hagia Sophia ja Topkapi palee taga sõna otseses mõttes. Seega saime igale poole kohe hommikuti jalgsi liikuma, mis on lahe, kui aega on nii vähe. Istanbulis on hirmus palju siseturiste, inimesi igalt poolt Türgist, kes on tulnud linna vaatama kogu perega ja maksavad silmagi pilgutamata pisikeste hamburgerite eest 6 eurot.
Muuseumid on ka suht kallid, keskmiselt 10 eurot, aga õnneks nad tunnistavad pressikaarti, nii-et ma säästsin hulga raha. Kohalikud käivad ka jube odavalt igal pool, hingehinda maksavad sellised inimesed nagu Vahemeri ja muud turistid.
Sõitsime ka trammiga, samuti 1 ots 1,75 liiri ja mingi linnarongi ja metrooga, hind neilgi sama. Kui aru saad, kuidas see käib, siis on lihtne. Aga me muidugi hoidsime siingi kokku ja käisime päris palju jala trammil sabas.
Rahavahetuspunkte oli vähe. Tegelt me ei vahetanudki kuskil amtelikus kohas raha. Korra aitas meid üks poemees ja siis edasi vahetas meie hosteli peremees normaalse kursiga jaokaupa, nii kuidas jälle vaja oli. Enamasti oli vaja igal hommikul. Poes saanuks kindlasti ka eurodes maksta, kuid on tüütu seal kursi pärast vaielda ja muusuemid ja ühistransport tunnistavad ainult liire.
Piletid ostsime ära kuskil kuu aega enne minekut ja see oli tõsine töö, mingi aeg vaatsaime eraldi ja siis veel mitu tundi koos pileteid. Lõpuks oli selge, et kõige odavam on Air Baltic ja kõige mõistlikum on pilet osta nende kodukalt. Edasi-tagasi pilet läks vist 160 eurot. Balti Õhk lubab reisida ühe 8kilose käsipagasi ühikuga, kui tahad midagi nö alla panna, siis tuleb see eraldi osta ja see on säästureisi puhul märkimisväärne kulu. Kuna Vahemeri arvas, et ta tahab osta ma ei tea mida ja mul oli lapsele vaja Star Warsi nänni ja Istanbulis pidi mingi äge turg olema, siis võtsime tagasi tulekuks kahe peale ühe põhipagasi ka. Vahemeri bronnis ära ühe ööbimise sinna minnes Riia kesklinna hostelis, vist oli nina 9 eurot ja lisaks Istanbuli kesklinnas hostelikohad sama hinnaga öö eest, kuid seal oli lisaks hommikusöök.
Sellega olid ettevalmistused laias laastus läbi ja kui aeg käes, siis võis sõitma hakata. iPadist oli ka seekord kasu, sinna sai tõmmata kaks Istanbuli appi, millel olid kaardid ja info oluliste vaatamisväärsuste kohta ja manitsused mitte petta saada.
Nende mõne öö träni mahtus käsipagasisse vabalt ära ja tegelt muidugi seda siiski nii rangelt keegi ei kontrollinud, kui see lennufirma lehel kirjas on. Minul tuli peamine kotikaal fotokast, akudest, iPadist jms. Hiljem oli selline asi, et oleksime peaaegu tänavalt hakanud õunu ostma, et oma ausalt makstud pagas ikka kokku saada, sest hirmkallist Istanbulist ei jäänud midagi ägedat silma. Star Warsi asju kah polnud.
Kodus! Palvetage oma mosheedes nyyd nii kõvasti, kui tahate kl 5 hommikul, ma ei kuuuuuuuuule! Vahemeri räakis ka juba täna lõunast peale, kui hea tegelikult on oma voodis magada, nyyd siis ta saab seda jälle teha. Kodus on kõva rotikas ja ta ise krôhveldab midagi kapi taga, seega v kodune tõepoolest. Kui saan jalad alla, siis kirjutan pikemalt, mis nägime. Kokkuvõttes oli v lahe reis, ka see päev kukkus v hästi välja, millele ma juba käega lõin (oli yks selline). Hes oli öösel tulles näha põhjamaa suvetaevas heledat päikesetriipu. Seda need tyrklased ei suuda endale isegi ette kujutada. Ja meie lärm on nende kisa kõrval vaikus. Seda ma ytlesin seepärast, et vaikus lõikas just nyyd kõrva. Nii hea.
laupäev, 21. mai 2011
Meie hostel on vahelduvalt täis inimesi, kes on pikkade rännakute keskel. Need on mugavate riiete ja mahukate kottidega suhteliselt noored, kuid mitte teismelised, kes on kuidagi liikuma saanud. Eile hommikul tulid kaks inglise tydrukut Gruusiast, nad on kahekuusel reisil ja Gruusias olid juba kuu. Nad ytlesid, et reis kestab kaks kuud ja nad pyyavad kulutada mitte yle 250 krooni päevas. Hommikul tuli yks noor nainePakistanist, kes tahab Istanbulis ringi vaadata ja veel istus hommikusöögi ajal lauas ameeriklasi ja soomlane ja vist ka poolakas. Praegu on ruumis paar pisikese lapsega, kes on rännanud läbi Ida-Euroopa ja jõudnud siia ja siin on veel kutt, kes rändas 7 kuud Indias ja oli mõnda aega Kapadookias. Nyyd nad kõik arutavad siin, et on inimesi, kes võtavadennast kuueks kuuks töölt lahti, et lihtsalt reisida ja et kahju on nendest inimestest, kes millegipärast seda teha ei taha, näiteks kardavad töödkaotada või muud sellist. Väga avar ja rahvusvaheline seltskond. Vahemeri on oma naril ega võta jalgu alla, et imetleda viiendat korda õhtuvalguses vaevu paistvat hipodroomi. Mu nägu põleb päevasest päikesest ja väljas on parem, nii-et lähen ja kõnnin natuke.
-----------
Tegelikult me pidime täna minema Nikaiasse, kuid näis, et siis jääb osa linnast nägemata. Nii me siis sujuvalt jätsime Nikaia ära, see oleks ka olnud suht tuntav kulutus, kuigi Istanbul on nii jube kallis, et vaevalt meil siit väljas oleks rohkem raha läinud. Aga eilne päev andis paraja kabjahoobi, nii-et hommikul me ei suut ud kuidagi esimese laeva peale joosta. Mina läksin hoopis kuulsasse Topkapi paleesse, mis on meil õnneks maja taga ja Vahemeri magas pikemalt. Kuna maja taga on ka Hagia Sophia ja seal kyljes minaretid, siis ma ärkan igal hommikul kl 5 selleks veerandtunniks, kui kõlarist tuleb palvekutse, seda kahjuks otse meie katusele. Aga see ei ole mind eriti seganud. Igatahes olime täna suht hilise minekuga, aga õnneks on mitmed asjad käe-jala juures. Mul on rohkem huvi varakristlikust ajast pärit asjade vastu, neid on vähe ja Vahemerd huvitab ka muu ajalugu, nii on mu tähelepanu pidevalt juhitud Ottomani kunsti suurepärastele näidetele ja muule säärasele. Kahjuks pean siiski tôdema, et vaata, kust tahes - see linn on lihtsalt liiga suur!
Väsinud! Käisime kogu linna jalgsi läbi. Enamasti läks tee ülesmäge. Ma ei tea, kuidas yhes linnas yldse saab olla nii palju teid, mis lähevad yles ja kui nad alla tulevad, siis ilmtingimata jube järsult.
-------- Eile me alustasime Hagia Sophiast, mis on otse meie katusekambri taga. Saba oli väike ja pressikaartiga saab igale poole tasuta, mis on väga hea, sest muuseumipiletid on välismaalaste jaoks kallid, tavaliselt ca 10 eurot. Vahemeri kiristab hambaid ja maksab, kui mina kaarti lehvitades väravatest sisse libisen, aga tema tahab neid muuseume rohkem näha, kui mina, seega pole midagi kurta.
Hommikul ta vahtis oma hommikusööki ja kysis, kus on oliivid. Sest iga tyrgi hommikusöögi juurde peavad need kuuluma ja kui neid pole, siis nad söövad neid köögis ise või viivad koju. Nii et ta kysis kohaliku tädi käest ja saigi suure kausitäie ylimaitsvaid musti oliive. Elagu rahvaste sõprus ja keelte oskus.
neljapäev, 19. mai 2011
Istanbul 1 päev Vahemerel on tuttavad, kes ei lepi sellega, et nende tuttavad omal käel lennujaamast linna sõidavad. Riias vedas meid täna lennujaama tema tuttav Sveta, eile Riiast linna õnnestus bussiga sõita. Täna Istanbulis oli meil vastas kohalik pastor, kes räägib ainult kohalikku keelt ja sõidab kohaliku autoga. Ta tahtis meile väga oma kirikut näidata ja kuna see oli linna servas, siis sealt hyppasime juba ise elektrirongile ja sõitsime otse vanalinna sellega. Me ööbime kohas, millesarnases ma varem kunagi poleolnud. See on avatud katus, mis on kawtud kerge sõrestiku ja plastikuga, ymber on lihtne sein ja yhe seina asemel on rõdu, mille taga on va Hagia Sofia ise! Nii et kui ma praegu oma naril vedelen, siis just seda ma näengi. Vahemeri käis kiirelt dushi all ja teatas, et vetsus pole vett, aga dush töötab küll.
Õhtul sõitsime tagasi äärelinna, sest pastor tahtis jubedalt Vahemerega juttu rääkida ja ma sain aru, et juttu oli ka õhtusöögist, aga see annuleerus sujuvalt ja jäid vaid sõnad. Lisaks anti mulle nektariini söömiseks kahvel ja nuga. Hiljem tunnistas pastor üles, et oma kodukylas söövad nad neid ise ka lihtsalt otsast hammustades ja ega seal polegi neil õigeid nugasid. Kui uhked kindlused välja arvata, siis näeb Istanbul muidu välja nagu Supilinn. Ainult et muidugi palju suurem ja sekka on peeneid hotelle ka. Meie hotellis juhtus ennist üsna naljakas seik. Kui sinna sinna sisse läksime, oli kohal üks tyrgikeelne poiss, kes jahmerdas ja sahmerdas, sest Vahemeri rääkis temaga vahelduseks inglise keelt. Poiss sabistas iga minutiga yha enam ja Vahemeri istus toolil ja põrnitses teda lihtsalt. Kui poiss juba hädaga hakkas kuhugi helistama, mindi siiski tyrgi keelele yle ja juhtus hämmastav muutus. Poiss hakkas särama ja vatrama nagu midagi hullu, tegelt ma arvasin, et ta ei lõpeta iial. Aga ta andis meile oranžid linad ja tegi siiski lõpuks minekut.
Eile õhtul vedasin end voodis kerra, kui käis praksatus ja pool voodit kadus mu alt. Vahemeri ütles, et see on turistilõks ja naeris, mis kole. Kolisin teise voodisse, neid meil toas on, kuigi Vahemeri soovitas parem kohe madratsiga põrandale kolida. Hommikul kohemdasin sängi üles ja tirisin petlikult teki peale ja ongi jälle voodi nagu uus. Tappidest nägin, et seda on tehtud juba palju kordi enne mind. Lähme nüüd lennujaama.
Tulime kiirelt lennukiga Riiga ja jõlkusime vanalinnas. Vahemeri ütles, et kõik on puha juugend ja uus ja Tallinna vanalinn on ikka palju parem ja sealsed majad ikka vanemad. Hostel on Riia vanalinnas, uhke fassaadiga ja vähem uhkete tubadega, aga muidu normaalne. Tegelt on mul jalad sellest munakividel trampimisest väsinud ja hea pikutada. Vahemeri sööb putkast ostetud kohupiimapirukat ja keedab teed. Samuti kritiseerib ta türklasi, kes ei armasta iga päev kohupiima süüa. Ka teatas ta, et tal on puusanärv kuidagi imelik, aga loodame, et peab ikka need mõned päevad vastu. Riia vanalinnas on segane tänavatesüsteem ja ma ei saanud kaardist midagi aru. Selle kiuste leidsime kirikuteparve seest üles vanimad säilinud kivist elumajad, nimega Kolm Venda. Need on vajunud ja kõverad ja meeldisid mulle. Vahemeri kiitis gildihooneid ja ütles et üldiselt pole Riia arhitektuuril ju vigagi, aga häda olevat selles, et riialased olid nii jõukad, et muudkui uuendasid oma maju ja nii polegi neil midagi korralikult vana nagu vaeses Tallinnas.
Nüüd ta küürutab oma voodis kaardi kohal ja loeb ette kirikuid, mis meil kõik vaatamata jäid. Mäh.
Mõtlesin, et proovin teha ühe lisablogi reisidest, kust ma ise ka hiljem asju paremini üles leian ja alustan nüüd täna. Pakkisin just elu väikseima pagasi, tõsi, sinna läheb homme töö juurest veel punt juhtmeid ja fotokas ja ipad, aga muidu mahtus kogu träni ära vanasse pisikesse adidase kotti, sest meil on ainult käsipagas. Lisaks surusin sinna ka mahuka seljakoti, kuna tagasi tulles on meil Vahemerega kahepeale ka üks põhipagas, kuhu toppida vaipu ja raamatuid. Mul on isiklik soovinimekiri ka: tahan näha Hagia Sofiat, käia ära Nikaias (seal oli esimene kirikukogu koos) ja näha mõnda agulit. "Küll näeme kõike," arvas Vahemeri seepeale. Noh, peamine, et oleks rahulik ja mõnus. Muu on boonus.